Jaapani kirsid Keila linnas
Igal kevadel mattub Keila linn roosadesse kirsiõitesse. Siin vaatamiseks pildigalerii sellest imelisest vaatepildist.
Oma blogis tahan lugejatega jagada kogemusi, mõtteid ja emotsioone linnaloodusest ning kodulinna põnevatest radadest…
Keilas on igaühel suurepärane võimalus jõuda kümne minutiga parki – seista sillal ja tunnetada aja voolamist…
Kolmanda kasti kirjeldus…
Inge Angerjas Blogi
- Jaapani kirsid Keila linnas
Igal kevadel mattub Keila linn roosadesse kirsiõitesse. Siin vaatamiseks pildigalerii sellest imelisest vaatepildist. - Varjatud elu pargis
Jõepark on küll inimese poolt loodud maastik, kuid ajapikku on temast kujunenud liigirikas ökosüsteem, kus … - Lummavalt lõhnavad metssirelid
Päikeseline aprillikuine hommikupoolik meelitas metsa. Olgugi mets alles raagus, kohati lumelaikudega, on siin-seal juba sinililli… - Sinitihane uuris nahkhiire tühja korterit
Hommikud Jõepargis üllatavad alati. Loodus on siin mitmekesine ja kunagi ei tea, kes võib kaamerasilma… - Ootamatu külaline lumesjus
Ma ei plaaninudki reedesel pärastlõunal aknal aialinde imetleda. See oli kutsuv telfonihelin, mis andis võmaluse…
Keila roheline pärand
- Jõepark
Praegu Keila mõisapargi nime kandva Keila jõepargi käsi on aegade jooksul käinud nii hästi kui… - KIRIKUAED
Kes meist ei mäletaks, kuidas Arno ja Teele Kabelimäel jalutamas käisid? Küllap on selliseid kalmistul… - Keskpark – kalmistupark
Kirikaia ja Jõepargi järel on Keskväljakuga piirnev Keila Keskpark linna vanuselt kolmas haljasala. Auväärses eas… - Keila männik ja lauluväljak
Ükskõik, kust poolt tulla, kipuvad jalutajate teed ristuma Keila looduslikus kultuurikeskuses – Keila männikus. Endine… - Niitvälja soo
Teadlased on oma aastasadade pikkuse uurimistöö tulemusel meile taastanud umbkaudse pildi sellest, mis oli siin…
Mis on Pargielu?
Minu fookuses on eelkõige kodulinna ajatud paigad, mida armastan ja tunnen hästi.
Linnade avalikud pargid ja loodusmaastikud muutuvad üha olulisemaks osaks meie igapäevastes tegemistes. Põnev põhjamaine loodus pakub värvikirevust läbi aastaaegade ja paneb meid tihti otsima vastuseid küsimustele: Miks? Kes? Millal?
Kui mõtted vajavad korrastamist ja “tahaks kuhugi ära“, on kodukoha park või mets sageli see pelgupaik, mis aitab taastuda. Küsisin kord oma healt sõbralt, kuidas ta suudab probleemide sasipuntraga toime tulla igapäevatöös kui ühtki lahendust ei näe. Vastus oli lihtsamast lihtsam: ma lähen loodusesse.
On suurepärane, kui leidub võimalus astuda välja koduuksest, et jõuda kümne minutiga parki või metsa ning pildistada lilli ja linde, jalutada lastega, joosta koeraga või seista sillal ja tunnetada aja voolamist koos selle all vuliseva veega.
Sõltumata vanusest ja soost, kohtume linnaloodusega ja kogeme selle pea märkamatut võlu igapäevaselt ning see on üks abiline, mis aitab paljudel meist hakkama saada nii headel kui rasketel aegadel.
Tahan lugejatega jagada kogemusi, mõtteid ja emotsioone linnaloodusest ning kodulinna põnevatest radadest. Soovin, et mu blogi oleks teejuht ja värav loodusesse ning paneks lugejat märkama, kogema ja hoidma kodulinna ajatut ilu.
Töötan avalikus teenistuses, kuid blogis avaldatud seisukohad on minu isiklikud mõtted ja arvamused
Kes ma olen?
Minu kohta saad täpsemalt lugeda siit: LINK
